Need noorest peast tehtud otsused. Kui kõige tähtsamaks sead nö. armastuse ja sõbrad ja peod. Ja siin ma olen, kell veerand 3 öösel, ilma igasuguse jõulutundeta. Tunnen puudust oma perest ja sellest ühtsus tundest mis mind igapäevaselt saatis ennem ära kolimist ja pere eemale tõukamist. Noorest peast tehtud otsused ei tule kunagi kasuks, liiga noorelt täiskasvanuks saada... Otsus mida ma jään elu lõpuni kahetsema..

Viimasel ajal koguaeg mõtteid nii palju peas mida tahaks kirja panna, seega otsustasin jälle blogi kasuks. Jätan lausa avalikuks selle seekord, ehk tuleb natuke vähem isiklikum blogi njeh.
Jõudsin täna kell 12 juba Rootsi tripilt koju ja seega olen terve päeva oma voodis vegeteerinud ja mõtteid korrastanud.
Miks kõik üritavad kõigile meelejärele olla? Okei, ei taha üldistada. Kuid siiski.. Nii massiliselt üritatakse kõigile meelejärele olla. Miks ei saaks iga inimene enda arvamusele alati kindlaks jääda. Muidugi jookseb piir enda arvamuse omamises ja enda arvamuse peale surumises.
Mina ise kaotasingi selle piiri. Olid ajad, kui omasin iseloomu ja ei lasknud kellelgi endale pähe istuda ja seisin alati enda arvamuse eest. See on natuke halb, hakkad kõigiga vaidlema ja nii jäävadki need tülid tulema ja tulema. Võtsin siis ennast käsile ja selle suure muutusega olen muutunud hoopis inimeseks, kes ei oma arvamust. Ma lihtsalt ei viitsi jageleda ja oma arvamuse eest seista. Ainukesed sõnad ongi:"jep,mhm,nojah." Ja pigem lasen enda maailmavaateid muuta. See on veel halvem. Vahepeal ei saanudki enam aru mida ma ise arvan. Ehk siis jeh, mingi iseloomu peaksin ikka säilitama. Kellele ei sobi.. Parem kaotan tüli tõttu mõne tuttava kui loobun oma õigusest enda arvamust omada. Õiged sõbrad ju ei kao.
Üleüldse tunnen et ma pööran liiga palju tähelepanu inimestele kellele ma tegelikult korda ei lähe ja kes ainult hetke emotsiooni ajendil sõbrad on ja järgmisel hetkel kadunud. Ma lihtsalt tunnen kuidas selliste inimeste kogus on mu peale jooksnud ja ma ei saa isegi hingata enam. Nad nagu toituks mu eneseväärikusest ja iseloomust. Ma pean koguaeg mõtlema mida ma ütlen ja ma ei saa olla vaba, nagu ma olen reaalsete sõpradega.
Ehk ma olen olnud kahes situatsioonis. Üks on see kus mul pole peaaegu mitte kedagi, isegi heade sõpradega suutsin tülli minna. Teine on praegune-mul on küll sõpru aga ülekaalus on "tuttavad" kellele ma pean lihtsalt nii palju tähelepanu pöörama ja kelle jaoks ma pean ennast nii palju muutma ja kes tegelikult mulle vastu midagi ei anna. Lihtsalt talluvad mu peal.
Üritan ühesõnaga pühenduda sõpradele ja ei plaani olla meelejärele neile, kes mulle vastu midagi ei paku. :)
Teine suur asi millele ma viimased paar nädalat olen mõelnud pidevalt on mu haridus. Kui ma oma eelmist blogi hetk tagasi lugesin sain kokku 12 postitust, kus ma lihtsalt vingusin kooli üle ja kuidas ma oma "plaanidest" unistasin ja olin sellinne yolo swag, school sucks. Ma olen nii õnnelik selle üle et ma tööl käin kooli kõrvalt. Ma saan juba praegu aru kuidas töö sakib ja kui raske see tegelikult on ja kui KERGE mu elu praegu on, kui mu põhiülesanne on kool. Ma ei taha mõelda selle peale kui ma pean täiskohaga töö leidma kunagi. Ehk ma hindan aina rohkem ja rohkem seda et ma saan õppida ja ennast harida ja mul on see võimalus. Võtsin juba ennem nädalast Rootsi trippi ennast kokku ja parandasin nii suures koguses hindeid ära ja ma kavatsen seda ka sel nädalal teha. Ja järgmisel. Ja ülejärgmisel. Kool ei peagi tore olema. Aga tegelikult on see ju nii muretu aeg. Ainuke mure on füüsika KT "2" mitte see et pean mõtlema kuidas arveid maksta jne. Võtsin detsembris lausa 3 nädalat töölt vabaks, et saaksin koolile keskenuda. :PPPP
Ma ei tea isegi mis minuga toimub ja kuidas ma järsku sellistele mõtetele tulin. Sügise alguses oleksin ma naernud kui keegi oleks ütelnud et 3 kuu pärast on sul sellised vaated elule.